Jekaterina

Seda kaunitari on minu piltidel juba nähtud ja küllap nähakse ka veel. Jekaterina on minu juurde toonud oma lapsi ja käinud korduvalt pildistamas ka täitsa ise. Oleme teinud niisama ilupilte ja buduaari ning seekord tuli ta sooviga jäädvustada oma super vormi ja painduvust. Läks muidugi nii nagu alati. Saime täidetud tema jaoks eesmärgi bodybalance piltide näol loojangu ajal, aga ma ei saanud ometi lasta raisku seda võimalust teha ka teisi pilte.

Advertisements

Sõprade põnnid…

Mul on koguaeg nii, et pilte valides keerleb mitu mõtet, mida tahaks blogis ka kirja panna, aga kui juba postitamiseks läheb, siis ei tundu ükski neist enam piisavalt huvitav. Nende piltidega seoses tahaks vist küll ainult ühte öelda… meie sõbrad oskavad teha ikka no üliägedaid lapsi 😀

Kelly & Co

Ükski fotograaf ei julge vist iialgi tunnistada, et ta ei saanud kliendiga hakkama. Minul oli küll selle noormehega kohtudes natukene tunne, et see päev on nüüd käes. Tunnistan ausalt ülesse, et mul ei ole üldiselt probleemi leida lastega ühine keel, aga sellel hurmuril oli sügavalt suva, kas ma üldse eksisteerin. Temal ei olnud vähimatki plaani minuga suhelda või minule naeratada. Temal jätkus silmi ainult oma imearmsa pere jaoks. Nüüd pilte vaadates ei saa ma isegi aru, et mille pärast ma nii väga muretsesin, naeratas ju küll, aga piltidelt ei paista ju välja tsirkus, mis minu selja taga käis.

Suurimad tänud noormehe vanematele, et jaksasite möllata ja minu töö sellega oluliselt kergemaks tegite!

Kadri & Siim

Kadri ja Siimu pildistamisest on nüüdseks juba jupp aega möödas ja praeguse ebareaalse kuumalaine taustal on päris veider meenutada seda päeva. Siis sadas vihma ja tegelikult oli veidi jahe ka (tavaline Eesti suvi), aga neid kahte vaadates ei olnud sel mingit tähtsust. Tundub, et kui oled leidnud inimese, kes igasse sinu päeva rõõmu toob, siis ei ole sel väikesel vihmal mingit võimu.

A & A

Anni ja Ahto pulmapäeva juures ei olnud mitte minu jaoks mitte midagi tavalist. Mitte, et minu jaoks üldse ükski pulmapäev oleks tavaline. Need on nii läbi ja lõhki erilised päevad, et igaühega neist kaasnevad omad mälestused ja emotsioonid tegelikult.

Esiteks tegeles fotograafi broneerimisega näiteks peigmees. Sellist asja minul veel ei ole juhtunud ja see vajab kindlasti tunnustamist. Tihti on vist ikka nii, et naised tegelevad enamuse organiseerimisega, aga seekord oli ääretult tore näha, kuidas Ahto mõtles pingsalt (ja väga detailselt) kaasa pildistamise asjus.

Teiseks armastavad fotograafid väita, et nende pildistamise ajal küll vihma ei saja kunagi. No see müüt on minul nüüd murtud. Kahel järjestikusel pildistamisel lausa. Samas ei ole see kuidagi probleem, tuleb lihtsalt plaane ümber sättida. Sellega oli nende pulmas omaette lugu. Nimelt oli juuni kõige tuulisem päev. Paari juurde sõites tundus juba kahtlane idee pildistada rannas, aga rand oli paarile oluline. Ülejäänud pildiideed olid ka kõik õues olemisega seotud, aga pilved olid ikka no väga kahtlased. Hakkasin juba muretsema, et mis sellest kaunitarist küll alles jääb laulatusele jõudes. Kuuldavasti küsija suu pihta ei lööda. Helistasin Vihula mõisa ja kurtsin, et ilmataat ei taha koostööd täna minuga teha lootes, et lubatakse äkki nö esikuski mõned pildid teha. Tuleb välja, et seal on suurepärased inimesed tööl ja neil ei olnud üldse kahju lubada meid veidikeseks enda ruumidesse. Ilmataadil hakkas ka meist kahju ja lubas vähemalt paarile olulised rannapildid ära teha. Sadama hakkaski muideks kohe, kui olime Vihula uksest sisse saanud.

Kolmandaks, ma ei hakka pikalt jutustamagi, ma nägin karu.

Tuul, vihm ja karu nähtud võis rahuliku südamega viia paari laulatusele ja edasi pidutsema.

Miljon tänud Annile ja Ahtole minu usaldamise eest!

Liisi

Seda, et perekond leiab tee fotograafi juurde väikeste laste tõttu näeb juba üsna tihti. Seda, et paar leiab tee fotograafi juurde täitsa kahekesti õnneks juhtub juba ka, aga vot seda, et üks ebamaine kaunitar kirjutab oma soovist tulla pildistama koos oma parima sõbraga (karvaste hulgast parimaga) juhtub ikka üsna harva. Mina muidugi koerainimesena olin valmis kohe tema juurde sõitma. Olekski võinud, sest ma suutsin leppida kokku pildistamiseks aja ja koha, kus ei olnud võimalik ilma sääseparveta sekunditki olla. Ma käisin järgmisel õhtul samas kohas uuesti ja siis ei olnud seal üldse sääski. Keegi tellis nad ekstra selleks üheks õhtuks kohe kolmekordses koguses sinna.

Aga mitte sääskedest ei tahtnud ma kirjutada. Jäin selle saagi ülevaatamisel mõtlema hoopis sellele… Piltide hilisemal valimisel meenub mulle ikka päris täpselt selle pildistamise aeg kogu kupatusega: sääsed, lõhnad, päike, linnulaul, sääsed ja…. sääsed. Avalikult vast ei tohiks seda kirjutada, aga isegi inimeste hääl (häälte kuulmine omaette pilte valides ei ole vist hea näitaja) ja antud pildistamise puhul Liisi naer. Ei tea, kas teistel fotograafidel on ka nii. Ma igaljuhul küll väga loodan, et ka nendel tuleb oma klientide pilte vaadates isegi nende naer meelde ja seda ainult kõige paremas tähenduses.

Selle jutuga ma muidugi jõuan jälle selle juurde välja, et milleks üldse käia pildistamas. Ma saan aru, et kiire on ja tülikas on aega kokku leppida, aga ausalt… see on seda väärt. Täna jah on need pildid ju tavalised, sest sellised me näemegi välja praegu ja emotsioonid millestki on niisamagi meeles. Mina näiteks oma fotoalbumis ei tunne ka erilist huvi aasta tagasi tehtud piltide vastu, aga mulle väga meeldib vaadata vahel üle näiteks kümme aastat tagasi tehtud pilte ja meenutada tol ajal olnud emotsioone. Rääkimata sellest, et pildistamas käimine juba ise ka loobki uusi hetki, neid milleks muidu kiire elutempo juures meil ehk väga aega ei olegi.

Ühesõnaga minu juurde võib oma karvaste pereliikmetega ka tulla 😉

Kohustuslikest asjadest….

Mul on ilmselgelt mingi probleem kohustuslike asjade tegemisega. Küllap olen ma seda isegi varem juba maininud ka, aga viimaste tähtpäevadega seoses kerkis see jälle pinnale. Sõbrapäev ja naistepäev on nüüd mõlemad tuvaliselt möödas. Nendel päevadel kubises sotsiaalmeedia loomulikult temaatilistest postitustest. Mul ei ole nende postituste vastu mitte kõige vähimatki ja enda reklaamimise mõttes oleksin ma kahtlemata pidanud ka olema aktiivsem (ühe postituse olin vist ikka teinud), aga… mul on ilmselgelt mingi probleem kohustuslike asjade tegemisega. Näiteks sõbrapäevaks oli mul ka tegelikult pilt olemas ja isegi pildi juurde käiv tekst oli peas olemas, aga… Ja naistepäevaks olid mul need allolevad pildid ka juba valmis, aga…

Mulle iseenesest meeldivad igasugused tähtpäevad. On ju ilus, kui lapsed joonistavad sõbrapäevaks kaarte, kallimad teevad koos midagi tavapärasest romantilisemat, mehed viivad naistele lilli jne jne jne. Jutt kõlab kergelt antireklaamina, aga ma tahaksin tegelikult öelda hoopis vastupidist. Nendel tähtpäevadel on oma lugu, aga neid ilusaid žeste endale ja oma lähedastele võime teha oluliselt tihedamini ja mitte kalendrist lähtuvalt. Me võime täitsa endale sobival hetkel luua päris enda loo. Me võime keset külma veebruari tuisku pugeda hubasesse stuudiosse ja jäädvustada enda kordumatut ilu ( või kinkida selle võimaluse oma lähedasele). Lihtsalt selle pärast, et me tahame ja võime, mitte selle pärast, et kalendris on “see” päev. Leiame aega, et teha argipäeva toimetustest paus, et nautida iseennast või oma sõprade lähedust ja selleks ei ole vaja kalendrit.

K & A

Täna on imeline talvine päev (lumi ja päike), täpselt paras aeg teha veel üks suvine postitus. Eelmise postitusega sai võetud kokku möödunud aasta ja sealgi ma mainisin, et ei ole erilist tunnet midagi nö kokku võtta. Just allolevate piltide pärast ei olegi… Suva see aastavahetus, mida nii paljud ootavad. Mina ootan juba täiega järgmist suve. Isekas nagu ma olen, aga ma ei jõua juba ära oodata neid imelisi pulmapäevi, millest väga väga tahaks osa saada. Need pilgud, kuidas nad teineteist vaatavad. Kogu maailm jääb sel päeval seisma ja eksisteerivad ainult nemad kaks. Kõik see armastus, ilu, perekonnad, sõbrad, soojus ja… armastus 😉

2017a

Ongi aasta viimane päev käes. Kõik teevad aasta kokkuvõtteid, aga minul ei ole tegelikult tunnet, et peaks midagi kokku võtma. Aastanumbri vahetusega ei muutu ju midagi ja kõige ägedamad tegevused jätkuvad kindlasti ka järgmisel aastal. Samas on tore võtta vahelduseks aega ja vaadata tagasi sündmustele, mis toimunud on. Allolevad pildid kirjeldavad päris hästi mõtteid, mis sellega seoses tekkisid. Siin on väikene valik isikliku eluga seotud teemasid ja veel väiksem valik neid imelisi inimesi, kes minu kaamera ette sel aastal sattusid.

Ma lappasin sel aastal tehtud pilte ja avastasin (jube mitmes kord tegelikult), et ma ei jõua enam ülde pildistama nö niisama, loodust. Sobrasin oma arvutis ja tõdesin, et ma isegi ei näe enam loodust nii nagu varem. Ma ei tea, kes need ilusad pildid mulle sinna pannud on.

Meie perre on tulnud elama üks roheline draakon, kellest peaks vist tegema täiesti omaette postituse. Kui keegi meie sõpradest on mõelnud võtta enda papagoi, siis tehke seda! See on täiega äge. Lühidalt… Meile sattus näiteks üks selline, kes ei lenda ja ei häälitse üldse. Jookseb kodus ringi, tõeline ferrari. Ma arvasin, et ma olen täiskasvanud naine ja võin koju tulla enamvähem millal tahan, aga draakoni käest saan iga õhtu ikkagi riielda. Muutusin leidlikuks, sest kui ma ei taha kolm korda päevas põrandat pesta, siis pean mõtlema midagi välja kohtadesse, kus tegelane istuda armastab. Koju tekkis kaks puuviljade kaussi, tema ja teiste (teiste oma peab lisaks ka peitma). Söömise ajal pean toitu käega varjama, sest üks on võimeline ka kahvli otsast virutama ilma, et ma reageerida jõuaksin. Tahad, et ta kuskile läheb, käele tuleb või midagigi teeb sinu soovide järgi…võlusõna on “maapähkel”.

Ma ei ole niigi teab, mis vägev fotograaf, aga ürituste pildistamises tunnen ma end kohe eriti nõrgalt. See aasta on nagu meelega toonud mulle päris mitu sellist pildistamist. Näiteks see pilt, kus on palju palju rahvast peal. See oli mitmike kokkutulek ja pildil ei ole üldsegi kogu seal viibinud seltskond. Lisaks pildistan ma juba mitmes aasta heategevusfondile Minu Unistuste Päev. Neid pilte ma siin kahjuks avaldada ei saa, aga just need üritused on jätnud sügava mulje, sest ma olen saanud kohtuda metsikult vaprate laste ja nende vanematega. Ma väga väga loodan, et saabuv aasta toob nende ellu ainult sooja päikest ja kõik hallid päevad jäävad maha.

Teine seltskond, kellelt saab alati päevi kestvaid emotsioone on muidugi pulmalised. Sel aastal olen saanud osa mitmest vapustavast armastust täis päevast. Selle aasta viimase paarikesega kohtusin ma alles nädal tagasi ja ma ei jõua ära oodata juba järgmist 😉

Ja siis veel…. need kordumatud kaunitarid ja lapsed. Tuleb välja, et ikkagi on vaja teha aasta lõpus kokkuvõtteid. Ma olen ääretult tänulik kõikidele, kes on usaldanud mind ja lubanud ennast pildistada. Ma loodan, et ma olen jätnud nendele inimestele pildid, mida kõlbab vaadata ka aastate pärast. Mina olen saanud nendelt kohtumistelt kõvasti rohkem, kui ainult pildid.

Sandra

Sandra on veel üks nendest kaunitaridest, kes soovis tulla pildistama koos oma suure sõbraga. Modell saab selliselt pildistamiselt endale ilusad pildid ja mina saan alati teada midagi uut selle imelise looma kohta. Näiteks ei olnud ma kunagi märganud, et hobune saab seista valesti. Seda, et kõrvad on nii ja naa ma muidugi olen märganud, aga kunagi ei ole see tundunud nii suure teemana nagu mulle seda nüüd tutvustati 😉 Ja seda tean ma nüüd ka, et pihlakate vahele hobusega pildistama minnes tuleb pildistada ekstra kiiresti, sest ta pistab need pihlakad ju nahka kõik 😀