Maarit & co

Maarit tõi oma pere minu juurde pildistama kõige kiiremal jõulupildistamiste ajal. Näete jah jõulupilte selles galeriis? 😀 See on äge, kui tullakse väga konkreetse visiooniga, aga samas paneb see mulle üsna korraliku pinge peale, sest tegelikult teeb iga fotograaf oma stiili. Mina vähemalt ei oska nii, et mulle antakse ette x pilt ja olgu olla. Alustame sellestki, et inimesed on teised ja samad poosidki ei pruugi sobida, mis näidispildil. Maariti perega tõstsime kogu stuudio ümber , aga pildid tulid ikka nii nagu mina neid nägin. Muidugi mängis rolli ka see, et üks modellidest oli ju pisipreili ja selliste pudinatega kulgeb sessioon ikka nende reeglite järgi mitte minu. Minule see muideks väga sobib, sest selliste pudinate kasvamise jäädvustamiseks ma ju kunagi pildistama hakkasingi. Too pudin saab sel suvel juba 15 ja ma pildistan ikka veel samal põhjusel.

Katerina

Vahel on kuidagi nii, et teed pildid ära ja need meeldivad, aga ei meeldi ka. Ja nii need pildid mul paar aastat seisid. Koguaeg tuli teisi tegemisi vahele ja need lihtsalt ootasid… ootasid, et need mulle meeldima hakkaksid. Ja vist hakkasidki, sest tegelikult on ikka päris äge, kui sul on sõbranna, kes viitsib ärgata keset sügisööd, et sinuga koos rappa minna. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis ta tuleb sinna poolpaljalt ja isegi ei vingu selle üle. Sellest ma muidugi üldse ei räägi, et loodus üllatas meid nii imelise hommikuse uduga. Seda ei juhtu iga kord, kui sa rappa lähed imelist päikesetõusu ootama. Jaaah, mulle ikkagi meeldivad need pildid väga 😉

Sirje & co

Ma ei jõua ära imestada, kui naljakas elu kohati on. Sirjet ma tean tegelikult juba 14 aastat, sellest ajast, mil ma ootasin oma esimest pudinat. Tutvusime rasedatele mõeldud foorumis, kus sai elada kaasa teineteise ootusele. Siis juhtus kuidagi nii, et sattusime uuesti samasse foorumisse, kui ma teist ootasin. Aktiivselt me küll hiljem ei suhelnud kuni nüüd aasta tagasi ostsime meie maja just sinna tillukesse külla, kus ka Sirje elab. Ja siis juhtus nii, et meil sattus ka kolmas kord olema rasedus lähestikku. Nagu mis asja?! Sirje on muidugi tiba võimekam naine kui mina. Ma olen saanud hakkama kolme lapsega samal ajal, kui tema naudib juba viiendat titte. Ja tittedest edasi…

Kui me nüüd lõpuks oma kolmanda saime, siis muidugi elasid tuttavad kaasa stiilis “lõpuks ometi tüdruk”. Ma olin natukene nagu solvunud, et mis mõttes “lõpuks ometi”? Mis poistel viga on? Minu meelest oleks mega äge olnud ka see, kui kolmas oleks poiss olnud. Ma olen ääretult õnnelik oma tirtsu üle ja roosamanna on nunnu, aga kolme poisiga oleks ka sama uhke tunne olnud. Kolme, kolme… ma jahun kolmest. Vaadake nüüd pilte… Sirjel ja Priidul on VIIS poissi. No kui äge see veel on!

Oma bande

Aeglane olen, aeglane ma ütlen. Tasapisi juba vaatan kodus ringi, et kuhu jõulu tulukesed sättida, teen küünlaromantikat ja samas blogisse panen alles suviseid pilte. Aga no ja siis? Suvi oli meil ju mega vägev ja on mida meenutada küll. Näiteks seda, et minu ja õe bande pildistamine sai ka sel aastal ette võetud. Vaatan neid pudinaid ja mõtlen, et kui erilised ja erinevad nad meil ikka on kuigi kõik on sisuliselt ühe pere lapsed. Kui ma mõtlen enda lapsepõlve peale, siis ega meie olime/oleme ka ikka päris erinevad, mis ma siis oma laste puhul imestan. Kuni meil veel lapsi ei olnud, siis ma ei saanud hästi aru, mida mõeldakse selle all, et lapsed kasvatavad või õpetavad meid. Nüüd ma vaatan neid ja kõik on oluliselt selgem. Kas selle pärast on ongi kõik erinevad, et meile erinevaid asju õpetada? Kannatlikust, empaatiat, austust, usaldust… mida kõike veel. Ja seda õpetustööd tehakse meile mitte mingite suurejooneliste juhtumite kaudu vaid igapäevaste pisiasjade kaudu, nende iseloomu kaudu. Näiteks läbi selle, et mulle nagu no üldse ei meeldi ühe oma pudina soeng. Mis tuust see tal peas on? Samas talle meeldib väga. On see siis lõpuks minu asi õiendada ja otsustada, milline soeng tal olema peab? Keegi ju viga ei saa sellest, et tal on soeng, mis mulle ei meeldi. Üks neist on mega ärritunud, kui soki õmblus ei ole TÄPSELT nii nagu tema seda parajasti tahab. Loomulikult toimub see tahtmine kõige kiiremal hetkel hommikul, kui kell halastamatult edasi tiksub ja ma saan aru, et õigeks ajaks juskile jõuda on lootusetu. Kuidas leppida sellega, et ka teismelise virtuaalelu on siiski elu? Mina tahan, et ta tuleks KOHE praegu ja valvaks õde, aga temal on sõbraga mäng pooleli arvutis. Mis mõttes?! Arvuti ei ole ju mingi elu! Tegelikult vist natukene ikka on küll ja võin ju ka areneda ning teha temaga kokkuleppe, et ta tuleb näiteks kümne minuti pärast õde valvama. Aga ma ju olen ka see inimene, kes asju TAHAB ja KOHE 😀 Ja nii me siis tasapisi läbi igapäevase elu teineteist kasvatame. Ma olen ikka mõelnud, et mul on mega kehv iseloom, aga nüüd vaatan, et minust saab ka kord asja oma bandega koos kasvades 😉

Pildistamas käisime vanalinnas. Pärast vaatasin, et ma nii keskendun inimestele ja portreedele, et sama hästi oleksime võinud käia ka kuskil mujal pildistamas, kus on ilusaid uksi ja ägedat värvi seinu 😀

Lisandra

Minu eelmisest postitusest on möödas üle aasta. Kummaline on nüüd lugeda, kuidas siis tundus kuus nädalat nö kodus istumist midagi suurt. Nüüdseks oleme me saanud ju kodus istuda oi kui mitu nädalat rohkem ja kes teab mitu korda me sellist hooajalist kodus istumist veel tegema peame, et viirusest jagu saada. Õnneks on meil olnud siiani suurepärane suvi, pööraselt kuum suvi. Pöörasusest ei ole jäänud meie peres puudu kogu selle postitusvaba aasta jooksul. Meie perega liitus imeline preili Lisandra, kes on tänaseks juba pool aastat vana. Tõeliste tarkuritena suutsime me soetada lõpuks ometi päris oma kodu, renoveerimist vajava maja nii, et sisse saime kolitud nädal enne tirtsu sündi. Edaspidi on meil pensionini null vaba aega ja rahakotis ainult tuul:D

Aga Liisu on meil äge, iseloomuga juurikas. Poisid on nii suured juba, et mul oligi kogu see beebimajandus täitsa ununenud. Nüüd oleks nagu esimene laps jälle. Raseduse ajal ma kujutasin ette, et teen temast kohe esimesed ilusad beebipildid ja puha, aga reaalsus on midagi muud. Reaalsuses ei olnud mul aega süüagi, aga pilte ma muidugi ikkagi tegin ja teen. Kui tavaliselt tähistatakse esimese aasta jooksul iga kuu täitumist tordiga, siis mina jälgin, et saaksid pildid tehtud. Terve pere pildistamisi igakuiselt korraldada on muidugi ebareaalne, aga praegu, mil tirts kasvab megakiiresti, siis kutsun fotograafi külla teist korda selle aasta jooksul. Kutsuge teie ka!

Ei ole ilupilte…

Kes käib siin blogis vaatamas nn sätitud ilupilte, siis täna ei ole vaja edasi lugeda. Täna ma isegi mitte ei üritanud neid teha.

Täna saab kuus nädalat kokku seda aega, mil ma olen sisuliselt kodus istunud. KUUS NÄDALAT! Me teame kõik, kuidas märtsi keskel kogu meie elu pea peale pöörati. Ma olen  alati tundnud aktiivselt huvi laste õppetööde vastu, seega nüüd äkki koju jäämine ja laste õpetamine suuremas mahus ei olnud mingi uus asi. Muidugi parajalt raske on teha enda põhitööd laste õppetööde kõrvalt. Paljudel on millegi pärast tekkinud arusaama, et ah sa oled ju kodus. No… olen jaa, aga minu tööandja ikkagi maksab mulle töö tegemise mitte kodus olemise eest. Esimesed nädalad oli täiendav stress muidugi ka see, et pidevalt tekkisid kraanikaussi mustad nõud, triikimist ootav pesu, pesemist ootav põrand jne. Tundus endalegi, et ma olen ju kodus, ma peaksin jõudma kõike teha samal ajal. No ei jõudnud… täna see mind enam ei häiri 😀

Kui varem oli kaarema nö soe koguaeg oma ja teiste perede pildistamisest, siis nüüd olles ise ju 24/7 kodus ma ei jõudnudki fotokani. Mul on alati tunne, et kui pildistada, siis ikka nö korralikult…triiksärgid, viisakad kampsunid, puhtad püksid, sätitud taust ilma liigse mudruta. Muidugi on mul igapäevaseid pilte ka palju, aga olgem ausad, teieni need reeglina ei jõua. Samas olen ma sunnitud tunnistama, et nende piltide hulgas on reeglina just neid, mis mulle armsaks saavad. Ma tean küll, et voodi võiks olla korda tehtud, et varjud on liiga tugevad, et kompositsioon lonkab, et tennised oleksid võinud olla puhtamad jne jne jne. Ma millegi pärast kahtlustan, et kümne aasta pärast ei sega mind need asjad üldse nii palju nagu täna.

Üks põhjustest, miks ma pildistama üldse kunagi hakkasin oligi ju tegelikult selle igapäeva elu jäädvustamise soov. Ainult… ma tahtsin õppida seda jäädvustama ikkagi ilma liigse mudruta ja pakkuda seda võimalust ka teistele. Seda suunda püüan ma hoida ka kõikidel oma pildistamistel. Jaa, me saame tihti kokku sätitud stuudios, aga ma püüan alati saada aru, kuidas teie laps ennast mugavalt tunneb. Kui ta tahab, siis istub tugitoolis, aga kui tahab, siis minu poolest võib ta ka põrandal lamada. Kevadest sügiseni (soovi korral ka talvel)  eelistan hoopis teiega jalutamas käia ning jäädvustada armsad hetked selle käigus. Ei mingit liigset “naerata” survet vaid tahan anda teile pildid, kust vaatab vastu armastus enda ja oma lähedaste vastu.

Kuidas teil lood on lemmikpiltidega? Kus ja kuidas need tehtud on?

Susann

Iga pildistavaga seostub mul alati mingi mõte. Mis mõte on mul seoses Susanniga? Täiesti erakordne preili! Vaatamata sellele, et me oleme juba korduvalt kohtunud, ei ole ta jätkuvalt nõus minuga suhtlema. Selline meelekindlus on hämmastav, isegi minusuguse jonnipunni jaoks. Aga ega tegelikult ei peagi iga laps minuga väga avatult suhtlema ja suure hurraaga sülle pugema. Küllap ta teab, et mida mina kahe poisi emana küll võiksin teada väikestest tüdrukutest 😉

Susanni ema siiski soovis saada mõne ilusa pildi ja ega selleks palju vaja ei olegi. Tuleb lihtsalt lasta lapsel avastada oma lillelist maailma, vanaema kasvuhoonet ja maasikapeenart. Nii teemegi koos kõige loomulikumad pildid, millega saab ka tema ühel kaunil päeval meenutada vanaema juures veedetud aega.

Pildistamine lastega

Ma avastasin, et blogis on viimane postitus detsembrist, jõulukad. Varsti on juba jaanipäev ja värskemaid pilte ei olegi jõudnud siia panna. Millega ma siis tegelenud olen? Mina olen kohtunud päris mitme armsa perega ja nautinud võimalusi jäädvustada nende lapsi. Ma olen nii tänulik, et vanemad on usaldanud selle ülesande mulle. Igal kohtumisel olen ma tegelikult natukene mures, sest tihti oodatakse korralikult poseeritud ja sätitud pilte, aga lastega vist ikka päris nii ei saa ja ega see ei ole ka päris see, mida mina teen. No vaadake ise… vahel on kõht tühi, vahel tahaks minema joosta, vahel tahaks maas istuda, vahel tahaks mänguasju puu otsa panna, vahel tahaks lihtsalt emme kaissu peitu pugeda. Kõikide nende “vahel”-te keskel peab pildistamine olema ju ikkagi meeldiv ja rõõmus kohtumine ilma nutu ja ähvardusteta. Ainult nii saab ka imekaunis emme korraks kivile istuda ja rõõmsalt kaamerasse vaadata. Nõus?