Liisi

Seda, et perekond leiab tee fotograafi juurde väikeste laste tõttu näeb juba üsna tihti. Seda, et paar leiab tee fotograafi juurde täitsa kahekesti õnneks juhtub juba ka, aga vot seda, et üks ebamaine kaunitar kirjutab oma soovist tulla pildistama koos oma parima sõbraga (karvaste hulgast parimaga) juhtub ikka üsna harva. Mina muidugi koerainimesena olin valmis kohe tema juurde sõitma. Olekski võinud, sest ma suutsin leppida kokku pildistamiseks aja ja koha, kus ei olnud võimalik ilma sääseparveta sekunditki olla. Ma käisin järgmisel õhtul samas kohas uuesti ja siis ei olnud seal üldse sääski. Keegi tellis nad ekstra selleks üheks õhtuks kohe kolmekordses koguses sinna.

Aga mitte sääskedest ei tahtnud ma kirjutada. Jäin selle saagi ülevaatamisel mõtlema hoopis sellele… Piltide hilisemal valimisel meenub mulle ikka päris täpselt selle pildistamise aeg kogu kupatusega: sääsed, lõhnad, päike, linnulaul, sääsed ja…. sääsed. Avalikult vast ei tohiks seda kirjutada, aga isegi inimeste hääl (häälte kuulmine omaette pilte valides ei ole vist hea näitaja) ja antud pildistamise puhul Liisi naer. Ei tea, kas teistel fotograafidel on ka nii. Ma igaljuhul küll väga loodan, et ka nendel tuleb oma klientide pilte vaadates isegi nende naer meelde ja seda ainult kõige paremas tähenduses.

Selle jutuga ma muidugi jõuan jälle selle juurde välja, et milleks üldse käia pildistamas. Ma saan aru, et kiire on ja tülikas on aega kokku leppida, aga ausalt… see on seda väärt. Täna jah on need pildid ju tavalised, sest sellised me näemegi välja praegu ja emotsioonid millestki on niisamagi meeles. Mina näiteks oma fotoalbumis ei tunne ka erilist huvi aasta tagasi tehtud piltide vastu, aga mulle väga meeldib vaadata vahel üle näiteks kümme aastat tagasi tehtud pilte ja meenutada tol ajal olnud emotsioone. Rääkimata sellest, et pildistamas käimine juba ise ka loobki uusi hetki, neid milleks muidu kiire elutempo juures meil ehk väga aega ei olegi.

Ühesõnaga minu juurde võib oma karvaste pereliikmetega ka tulla 😉

Advertisements

Kohustuslikest asjadest….

Mul on ilmselgelt mingi probleem kohustuslike asjade tegemisega. Küllap olen ma seda isegi varem juba maininud ka, aga viimaste tähtpäevadega seoses kerkis see jälle pinnale. Sõbrapäev ja naistepäev on nüüd mõlemad tuvaliselt möödas. Nendel päevadel kubises sotsiaalmeedia loomulikult temaatilistest postitustest. Mul ei ole nende postituste vastu mitte kõige vähimatki ja enda reklaamimise mõttes oleksin ma kahtlemata pidanud ka olema aktiivsem (ühe postituse olin vist ikka teinud), aga… mul on ilmselgelt mingi probleem kohustuslike asjade tegemisega. Näiteks sõbrapäevaks oli mul ka tegelikult pilt olemas ja isegi pildi juurde käiv tekst oli peas olemas, aga… Ja naistepäevaks olid mul need allolevad pildid ka juba valmis, aga…

Mulle iseenesest meeldivad igasugused tähtpäevad. On ju ilus, kui lapsed joonistavad sõbrapäevaks kaarte, kallimad teevad koos midagi tavapärasest romantilisemat, mehed viivad naistele lilli jne jne jne. Jutt kõlab kergelt antireklaamina, aga ma tahaksin tegelikult öelda hoopis vastupidist. Nendel tähtpäevadel on oma lugu, aga neid ilusaid žeste endale ja oma lähedastele võime teha oluliselt tihedamini ja mitte kalendrist lähtuvalt. Me võime täitsa endale sobival hetkel luua päris enda loo. Me võime keset külma veebruari tuisku pugeda hubasesse stuudiosse ja jäädvustada enda kordumatut ilu ( või kinkida selle võimaluse oma lähedasele). Lihtsalt selle pärast, et me tahame ja võime, mitte selle pärast, et kalendris on “see” päev. Leiame aega, et teha argipäeva toimetustest paus, et nautida iseennast või oma sõprade lähedust ja selleks ei ole vaja kalendrit.

K & A

Täna on imeline talvine päev (lumi ja päike), täpselt paras aeg teha veel üks suvine postitus. Eelmise postitusega sai võetud kokku möödunud aasta ja sealgi ma mainisin, et ei ole erilist tunnet midagi nö kokku võtta. Just allolevate piltide pärast ei olegi… Suva see aastavahetus, mida nii paljud ootavad. Mina ootan juba täiega järgmist suve. Isekas nagu ma olen, aga ma ei jõua juba ära oodata neid imelisi pulmapäevi, millest väga väga tahaks osa saada. Need pilgud, kuidas nad teineteist vaatavad. Kogu maailm jääb sel päeval seisma ja eksisteerivad ainult nemad kaks. Kõik see armastus, ilu, perekonnad, sõbrad, soojus ja… armastus 😉

2017a

Ongi aasta viimane päev käes. Kõik teevad aasta kokkuvõtteid, aga minul ei ole tegelikult tunnet, et peaks midagi kokku võtma. Aastanumbri vahetusega ei muutu ju midagi ja kõige ägedamad tegevused jätkuvad kindlasti ka järgmisel aastal. Samas on tore võtta vahelduseks aega ja vaadata tagasi sündmustele, mis toimunud on. Allolevad pildid kirjeldavad päris hästi mõtteid, mis sellega seoses tekkisid. Siin on väikene valik isikliku eluga seotud teemasid ja veel väiksem valik neid imelisi inimesi, kes minu kaamera ette sel aastal sattusid.

Ma lappasin sel aastal tehtud pilte ja avastasin (jube mitmes kord tegelikult), et ma ei jõua enam ülde pildistama nö niisama, loodust. Sobrasin oma arvutis ja tõdesin, et ma isegi ei näe enam loodust nii nagu varem. Ma ei tea, kes need ilusad pildid mulle sinna pannud on.

Meie perre on tulnud elama üks roheline draakon, kellest peaks vist tegema täiesti omaette postituse. Kui keegi meie sõpradest on mõelnud võtta enda papagoi, siis tehke seda! See on täiega äge. Lühidalt… Meile sattus näiteks üks selline, kes ei lenda ja ei häälitse üldse. Jookseb kodus ringi, tõeline ferrari. Ma arvasin, et ma olen täiskasvanud naine ja võin koju tulla enamvähem millal tahan, aga draakoni käest saan iga õhtu ikkagi riielda. Muutusin leidlikuks, sest kui ma ei taha kolm korda päevas põrandat pesta, siis pean mõtlema midagi välja kohtadesse, kus tegelane istuda armastab. Koju tekkis kaks puuviljade kaussi, tema ja teiste (teiste oma peab lisaks ka peitma). Söömise ajal pean toitu käega varjama, sest üks on võimeline ka kahvli otsast virutama ilma, et ma reageerida jõuaksin. Tahad, et ta kuskile läheb, käele tuleb või midagigi teeb sinu soovide järgi…võlusõna on “maapähkel”.

Ma ei ole niigi teab, mis vägev fotograaf, aga ürituste pildistamises tunnen ma end kohe eriti nõrgalt. See aasta on nagu meelega toonud mulle päris mitu sellist pildistamist. Näiteks see pilt, kus on palju palju rahvast peal. See oli mitmike kokkutulek ja pildil ei ole üldsegi kogu seal viibinud seltskond. Lisaks pildistan ma juba mitmes aasta heategevusfondile Minu Unistuste Päev. Neid pilte ma siin kahjuks avaldada ei saa, aga just need üritused on jätnud sügava mulje, sest ma olen saanud kohtuda metsikult vaprate laste ja nende vanematega. Ma väga väga loodan, et saabuv aasta toob nende ellu ainult sooja päikest ja kõik hallid päevad jäävad maha.

Teine seltskond, kellelt saab alati päevi kestvaid emotsioone on muidugi pulmalised. Sel aastal olen saanud osa mitmest vapustavast armastust täis päevast. Selle aasta viimase paarikesega kohtusin ma alles nädal tagasi ja ma ei jõua ära oodata juba järgmist 😉

Ja siis veel…. need kordumatud kaunitarid ja lapsed. Tuleb välja, et ikkagi on vaja teha aasta lõpus kokkuvõtteid. Ma olen ääretult tänulik kõikidele, kes on usaldanud mind ja lubanud ennast pildistada. Ma loodan, et ma olen jätnud nendele inimestele pildid, mida kõlbab vaadata ka aastate pärast. Mina olen saanud nendelt kohtumistelt kõvasti rohkem, kui ainult pildid.

Sandra

Sandra on veel üks nendest kaunitaridest, kes soovis tulla pildistama koos oma suure sõbraga. Modell saab selliselt pildistamiselt endale ilusad pildid ja mina saan alati teada midagi uut selle imelise looma kohta. Näiteks ei olnud ma kunagi märganud, et hobune saab seista valesti. Seda, et kõrvad on nii ja naa ma muidugi olen märganud, aga kunagi ei ole see tundunud nii suure teemana nagu mulle seda nüüd tutvustati 😉 Ja seda tean ma nüüd ka, et pihlakate vahele hobusega pildistama minnes tuleb pildistada ekstra kiiresti, sest ta pistab need pihlakad ju nahka kõik 😀

Liis & Co

Vahel juhtub, et mõni planeeritud pildistamise aeg jääb äkki vabaks ja sellise kiirreageerimise raames napsas aja endale Liis. Mina olin muidugi ülirõõmus, kui selgus, et tal on mulle pakkuda ka kaks üliarmsat poissi. Mul oli poistega nii tore, et Liis olekski peaaegu jäänud pildistamata. Vaadake ise, kui äge seltskond! Ma ikka kohe kuidagi ei saa mitte fännata kolmeseid ja kaheksaseid 😉

Liisile tegi meigi Kairit Johanson.

Kätlin

Minu juures on varem käinud koos oma hobusega pildistamas Heidi ja peale neid pildistamisi olen ma alati mõelnud, et need inimesed pühendavad kogu oma aja maagilistele hobustele. Kas neil jääb aega ka iseenda jaoks? Pakkusin, siis välja FB-s Hobuteenuste ja tööpakkumiste grupis, et kolm esimest soovijat saavad pildistamise ja kuna ma teen koostööd värske meikariga, siis saab meiki ka. Kätlin oligi üks nendest, kes reageeris väga kiiresti. Kairit Johanson tõi tema ilu veelgi välja ja ülejäänud jäi juba minu teha.

Vaatamata sellele, et see ei ole esimene hobune, keda ma näen, siis ma ikka imestan, kuidas habras naisterahvas saab küll nii suure loomaga hakkama. Mina näiteks ei julgeks küll hobuse ette sedasi istuda. Selleks peab ikka olema see miski…usaldus.

Aitäh Kätlinile ka minu usaldamise eest! Ronis ta ju minu soovil isegi puu otsa 😉

Heily & Allar

See suvi on läinud nii, et ennast ma ühessegi pulma põhifotograafina ära ei lubanud. Samas olen ma saanud ikkagi pulmadest osa assistendi/teise fotograafina. Ka seekord kohtusin ma Heily ja Allariga nende tähtsaimal päeval, kus põhifotograafina tegutses hoopis Siiri Kumari. Õnneks ei tähenda selline ülesanne nö kottide tassimist vaid ma saan ikka täitsa palju ise pildistada. Ja mulle ikka no nii meeldib käia pulmades pildistamas. Mõnus on näha armunuid, kuidas nad teineteist hoiavad ja vaatavad…

Palju imelisi päevi, mil saate teineteist hoida ja sama armunult vaadata!

Ema & tütar

Vahel juhtub nii, et lähen pildistama mitte otseselt kliendi tellimusel või endale mingi konkreetse pildi tegemiseks vaid näiteks, et aidata värskel jumestajal täiendada tema portfooliot. Noo, aga kui tema on juba toonud välja selliste kaunitaride ilu, siis ei saa ma ju jätta tegemata ka teisi pilte mitte ainult meigi tulemusest. Nii juhtuski, et kontrastiks minu eelmisele (mustvalgele) postitusele tuli seekord vägagi värviline pildivalik.

Ahjaa… jumestaja… Kairit Johanson 😉