Jarl Aaroni vanemad võivad lõpuks hingata kergendatud, sest periood “õudne kahene” on nüüd ametlikult läbi ning seda tuli tähistada korraliku peoga, kus lapsed said süüa torti, mürada pallimeres ja rokkida. Minul õnnestus samal ajal püüda pildile ka mõned külalised.
Väikesed otsustasid võtta peost viimast ning tegid ühele suuremale kambaka.
Aga millega tegelevad laste peo ajal issid? 🙂
Kuna lasteaias oli pildistamine meie haiguste ajal ära, siis otsustasime (mina otsustasin) teha pildistamise kodus. Kui raske see ikka olla saab panna laps viisakalt riidesse ja paluda tal korraks vaadata mulle otsa. Lapsed muidugi otsustasid omakorda, et see ei ole küll sobiv päev korralike portreede tegemiseks ja pildid peavad olema ikka nende moodi. See on muidugi ka õige, sest kuidas muidu jäädvustada mälestusteks seda, millised nad on praegu. Näiteks korralikku pilti vaadates, et saa ma ju kümne aasta pärast lapsele näidata, milline “väike draakon” temas fotokat nähes ärkas.
Kui ka Sinul on kodus “väikene draakon”, siis tulen hea meelega oma draakoni taltsutamise oskusi täiendama nii koju, õue kui ka stuudiosse.
See on vist parim pealkiri, mis saab iseloomustada kokkuvõtet läinud nädalavahetusest. Käisin mõlemal õhtul päikeseloojangu ajal väljas nautimas taevasse tekkivaid värve ning sellega laadimas oma akusid. Hallist talvest on juba küll tüdimus peal ja iga värviline kriips rõõmustab pikaks ajaks. Muidugi veel see, mida on teinud külmakraadid veega ja kuidas jää hakkab loojangu ajal elama on veel omakorda kaunis vaatepilt. Kahju ainult, et enamasti on need moodustised ennast sättinud nii, et neid pildistama ilma eluga riskimata ei pääse.
Värvid värvideks, pika peale hakkab mul ikkagi üksinda igav. Seega esimesel õhtul olid mul ühed kaaslased…
… ja teisel õhtul teine kaaslane.
Oli ju igati õnnestunud akude laadimine? Külma väga palju ei olnud, päike maalis taeva ilusaks, luiged lendasid, kaaslaseks oli sõbranna koos oma üliarmasa koeraga. Mida sa hing veel tahta saad… aga saad. Vähe oli. Tuppa jõudes selgus, et kuni mina õues päikest taga ajasin sättis ennast valmis Eesti kohale hoopis huvitavam ja erakordsem vaatemäng. Varbad said veidi sooja ja kappasin ikka õue tagasi, et püüda oma elu esimesed virmalised. No kui suur see tõenäosus on, et lähed esimest korda virmalisi pildistama ja kohe saad ka midagi…mitte vist eriti suur, aga sain. Teised, kes olid väljas juba enne mind said küll võimsamaid pilte, aga mina olen oma esimestega vägagi rahul.
Peale minu metsast leitud piisaga pilti ei jõua ma kevadet enam ära oodata. Vaatamata sellele, et õues oli hommikul jätkuvalt -14, jõudis kevad tublide meesterahvaste abiga eilse päeva puhul vähemalt aknalaudadelgi kohale.
