See on vist parim pealkiri, mis saab iseloomustada kokkuvõtet läinud nädalavahetusest. Käisin mõlemal õhtul päikeseloojangu ajal väljas nautimas taevasse tekkivaid värve ning sellega laadimas oma akusid. Hallist talvest on juba küll tüdimus peal ja iga värviline kriips rõõmustab pikaks ajaks. Muidugi veel see, mida on teinud külmakraadid veega ja kuidas jää hakkab loojangu ajal elama on veel omakorda kaunis vaatepilt. Kahju ainult, et enamasti on need moodustised ennast sättinud nii, et neid pildistama ilma eluga riskimata ei pääse.

Värvid värvideks, pika peale hakkab mul ikkagi üksinda igav. Seega esimesel õhtul olid mul ühed kaaslased…

… ja teisel õhtul teine kaaslane.

Oli ju igati õnnestunud akude laadimine? Külma väga palju ei olnud, päike maalis taeva ilusaks, luiged lendasid, kaaslaseks oli sõbranna koos oma üliarmasa koeraga. Mida sa hing veel tahta saad… aga saad. Vähe oli. Tuppa jõudes selgus, et kuni mina õues päikest taga ajasin sättis ennast valmis Eesti kohale hoopis huvitavam ja erakordsem vaatemäng. Varbad said veidi sooja ja kappasin ikka õue tagasi, et püüda oma elu esimesed virmalised. No kui suur see tõenäosus on, et lähed esimest korda virmalisi pildistama ja kohe saad ka midagi…mitte vist eriti suur, aga sain. Teised, kes olid väljas juba enne mind said küll võimsamaid pilte, aga mina olen oma esimestega vägagi rahul.

Like this:
Meeldib Laen...