2017a

Ongi aasta viimane päev käes. Kõik teevad aasta kokkuvõtteid, aga minul ei ole tegelikult tunnet, et peaks midagi kokku võtma. Aastanumbri vahetusega ei muutu ju midagi ja kõige ägedamad tegevused jätkuvad kindlasti ka järgmisel aastal. Samas on tore võtta vahelduseks aega ja vaadata tagasi sündmustele, mis toimunud on. Allolevad pildid kirjeldavad päris hästi mõtteid, mis sellega seoses tekkisid. Siin on väikene valik isikliku eluga seotud teemasid ja veel väiksem valik neid imelisi inimesi, kes minu kaamera ette sel aastal sattusid.

Ma lappasin sel aastal tehtud pilte ja avastasin (jube mitmes kord tegelikult), et ma ei jõua enam ülde pildistama nö niisama, loodust. Sobrasin oma arvutis ja tõdesin, et ma isegi ei näe enam loodust nii nagu varem. Ma ei tea, kes need ilusad pildid mulle sinna pannud on.

Meie perre on tulnud elama üks roheline draakon, kellest peaks vist tegema täiesti omaette postituse. Kui keegi meie sõpradest on mõelnud võtta enda papagoi, siis tehke seda! See on täiega äge. Lühidalt… Meile sattus näiteks üks selline, kes ei lenda ja ei häälitse üldse. Jookseb kodus ringi, tõeline ferrari. Ma arvasin, et ma olen täiskasvanud naine ja võin koju tulla enamvähem millal tahan, aga draakoni käest saan iga õhtu ikkagi riielda. Muutusin leidlikuks, sest kui ma ei taha kolm korda päevas põrandat pesta, siis pean mõtlema midagi välja kohtadesse, kus tegelane istuda armastab. Koju tekkis kaks puuviljade kaussi, tema ja teiste (teiste oma peab lisaks ka peitma). Söömise ajal pean toitu käega varjama, sest üks on võimeline ka kahvli otsast virutama ilma, et ma reageerida jõuaksin. Tahad, et ta kuskile läheb, käele tuleb või midagigi teeb sinu soovide järgi…võlusõna on “maapähkel”.

Ma ei ole niigi teab, mis vägev fotograaf, aga ürituste pildistamises tunnen ma end kohe eriti nõrgalt. See aasta on nagu meelega toonud mulle päris mitu sellist pildistamist. Näiteks see pilt, kus on palju palju rahvast peal. See oli mitmike kokkutulek ja pildil ei ole üldsegi kogu seal viibinud seltskond. Lisaks pildistan ma juba mitmes aasta heategevusfondile Minu Unistuste Päev. Neid pilte ma siin kahjuks avaldada ei saa, aga just need üritused on jätnud sügava mulje, sest ma olen saanud kohtuda metsikult vaprate laste ja nende vanematega. Ma väga väga loodan, et saabuv aasta toob nende ellu ainult sooja päikest ja kõik hallid päevad jäävad maha.

Teine seltskond, kellelt saab alati päevi kestvaid emotsioone on muidugi pulmalised. Sel aastal olen saanud osa mitmest vapustavast armastust täis päevast. Selle aasta viimase paarikesega kohtusin ma alles nädal tagasi ja ma ei jõua ära oodata juba järgmist 😉

Ja siis veel…. need kordumatud kaunitarid ja lapsed. Tuleb välja, et ikkagi on vaja teha aasta lõpus kokkuvõtteid. Ma olen ääretult tänulik kõikidele, kes on usaldanud mind ja lubanud ennast pildistada. Ma loodan, et ma olen jätnud nendele inimestele pildid, mida kõlbab vaadata ka aastate pärast. Mina olen saanud nendelt kohtumistelt kõvasti rohkem, kui ainult pildid.