Kohustuslikest asjadest….

Mul on ilmselgelt mingi probleem kohustuslike asjade tegemisega. Küllap olen ma seda isegi varem juba maininud ka, aga viimaste tähtpäevadega seoses kerkis see jälle pinnale. Sõbrapäev ja naistepäev on nüüd mõlemad tuvaliselt möödas. Nendel päevadel kubises sotsiaalmeedia loomulikult temaatilistest postitustest. Mul ei ole nende postituste vastu mitte kõige vähimatki ja enda reklaamimise mõttes oleksin ma kahtlemata pidanud ka olema aktiivsem (ühe postituse olin vist ikka teinud), aga… mul on ilmselgelt mingi probleem kohustuslike asjade tegemisega. Näiteks sõbrapäevaks oli mul ka tegelikult pilt olemas ja isegi pildi juurde käiv tekst oli peas olemas, aga… Ja naistepäevaks olid mul need allolevad pildid ka juba valmis, aga…

Mulle iseenesest meeldivad igasugused tähtpäevad. On ju ilus, kui lapsed joonistavad sõbrapäevaks kaarte, kallimad teevad koos midagi tavapärasest romantilisemat, mehed viivad naistele lilli jne jne jne. Jutt kõlab kergelt antireklaamina, aga ma tahaksin tegelikult öelda hoopis vastupidist. Nendel tähtpäevadel on oma lugu, aga neid ilusaid žeste endale ja oma lähedastele võime teha oluliselt tihedamini ja mitte kalendrist lähtuvalt. Me võime täitsa endale sobival hetkel luua päris enda loo. Me võime keset külma veebruari tuisku pugeda hubasesse stuudiosse ja jäädvustada enda kordumatut ilu ( või kinkida selle võimaluse oma lähedasele). Lihtsalt selle pärast, et me tahame ja võime, mitte selle pärast, et kalendris on “see” päev. Leiame aega, et teha argipäeva toimetustest paus, et nautida iseennast või oma sõprade lähedust ja selleks ei ole vaja kalendrit.