Ei ole ilupilte…

Kes käib siin blogis vaatamas nn sätitud ilupilte, siis täna ei ole vaja edasi lugeda. Täna ma isegi mitte ei üritanud neid teha.

Täna saab kuus nädalat kokku seda aega, mil ma olen sisuliselt kodus istunud. KUUS NÄDALAT! Me teame kõik, kuidas märtsi keskel kogu meie elu pea peale pöörati. Ma olen  alati tundnud aktiivselt huvi laste õppetööde vastu, seega nüüd äkki koju jäämine ja laste õpetamine suuremas mahus ei olnud mingi uus asi. Muidugi parajalt raske on teha enda põhitööd laste õppetööde kõrvalt. Paljudel on millegi pärast tekkinud arusaama, et ah sa oled ju kodus. No… olen jaa, aga minu tööandja ikkagi maksab mulle töö tegemise mitte kodus olemise eest. Esimesed nädalad oli täiendav stress muidugi ka see, et pidevalt tekkisid kraanikaussi mustad nõud, triikimist ootav pesu, pesemist ootav põrand jne. Tundus endalegi, et ma olen ju kodus, ma peaksin jõudma kõike teha samal ajal. No ei jõudnud… täna see mind enam ei häiri 😀

Kui varem oli kaarema nö soe koguaeg oma ja teiste perede pildistamisest, siis nüüd olles ise ju 24/7 kodus ma ei jõudnudki fotokani. Mul on alati tunne, et kui pildistada, siis ikka nö korralikult…triiksärgid, viisakad kampsunid, puhtad püksid, sätitud taust ilma liigse mudruta. Muidugi on mul igapäevaseid pilte ka palju, aga olgem ausad, teieni need reeglina ei jõua. Samas olen ma sunnitud tunnistama, et nende piltide hulgas on reeglina just neid, mis mulle armsaks saavad. Ma tean küll, et voodi võiks olla korda tehtud, et varjud on liiga tugevad, et kompositsioon lonkab, et tennised oleksid võinud olla puhtamad jne jne jne. Ma millegi pärast kahtlustan, et kümne aasta pärast ei sega mind need asjad üldse nii palju nagu täna.

Üks põhjustest, miks ma pildistama üldse kunagi hakkasin oligi ju tegelikult selle igapäeva elu jäädvustamise soov. Ainult… ma tahtsin õppida seda jäädvustama ikkagi ilma liigse mudruta ja pakkuda seda võimalust ka teistele. Seda suunda püüan ma hoida ka kõikidel oma pildistamistel. Jaa, me saame tihti kokku sätitud stuudios, aga ma püüan alati saada aru, kuidas teie laps ennast mugavalt tunneb. Kui ta tahab, siis istub tugitoolis, aga kui tahab, siis minu poolest võib ta ka põrandal lamada. Kevadest sügiseni (soovi korral ka talvel)  eelistan hoopis teiega jalutamas käia ning jäädvustada armsad hetked selle käigus. Ei mingit liigset “naerata” survet vaid tahan anda teile pildid, kust vaatab vastu armastus enda ja oma lähedaste vastu.

Kuidas teil lood on lemmikpiltidega? Kus ja kuidas need tehtud on?

Susann

Iga pildistavaga seostub mul alati mingi mõte. Mis mõte on mul seoses Susanniga? Täiesti erakordne preili! Vaatamata sellele, et me oleme juba korduvalt kohtunud, ei ole ta jätkuvalt nõus minuga suhtlema. Selline meelekindlus on hämmastav, isegi minusuguse jonnipunni jaoks. Aga ega tegelikult ei peagi iga laps minuga väga avatult suhtlema ja suure hurraaga sülle pugema. Küllap ta teab, et mida mina kahe poisi emana küll võiksin teada väikestest tüdrukutest 😉

Susanni ema siiski soovis saada mõne ilusa pildi ja ega selleks palju vaja ei olegi. Tuleb lihtsalt lasta lapsel avastada oma lillelist maailma, vanaema kasvuhoonet ja maasikapeenart. Nii teemegi koos kõige loomulikumad pildid, millega saab ka tema ühel kaunil päeval meenutada vanaema juures veedetud aega.

Pildistamine lastega

Ma avastasin, et blogis on viimane postitus detsembrist, jõulukad. Varsti on juba jaanipäev ja värskemaid pilte ei olegi jõudnud siia panna. Millega ma siis tegelenud olen? Mina olen kohtunud päris mitme armsa perega ja nautinud võimalusi jäädvustada nende lapsi. Ma olen nii tänulik, et vanemad on usaldanud selle ülesande mulle. Igal kohtumisel olen ma tegelikult natukene mures, sest tihti oodatakse korralikult poseeritud ja sätitud pilte, aga lastega vist ikka päris nii ei saa ja ega see ei ole ka päris see, mida mina teen. No vaadake ise… vahel on kõht tühi, vahel tahaks minema joosta, vahel tahaks maas istuda, vahel tahaks mänguasju puu otsa panna, vahel tahaks lihtsalt emme kaissu peitu pugeda. Kõikide nende “vahel”-te keskel peab pildistamine olema ju ikkagi meeldiv ja rõõmus kohtumine ilma nutu ja ähvardusteta. Ainult nii saab ka imekaunis emme korraks kivile istuda ja rõõmsalt kaamerasse vaadata. Nõus?

Jõulukad

Ongi käes just SEE aeg aastast. Suured, väikesed ja veel väiksemad ootavad põnevusega kingiööd. Mina ei tea, kuidas teile, aga minule meeldib tegelikult pühadest rohkemgi hoopis ootuse aeg ja õnneks ei ole ma selles üksi. Minu abilised on aidanud jäädvustada selle aasta jõulunurgad, kus ma pildistamas käin. Mitmed on juba käinud enda ootusärevust minuga seal jagamas ja mitmes on tulemas veel.

Kes veel ei ole jõudnud, siis kirjutage mulle julgelt aadressile tatjana.siipan@gmail.com ja mõne aja kindlasti leiame veel 😉

Roosamanna

Kuidagi on läinud nii, et roosamannat minuni tavaliselt ei jõua. Enamasti satuvad minu juurde mingil põhjusel need kliendid, kelle peres on kasvamas väikesed noormehed. Selle vastu ei ole mul loomulikult midagi, sest ega minu enda peregi nendest erine ja lapsed on ikka lapsed, aga vahel on ikka päris tore, kui saab veidi roosamannat ka. Oma soovidest tuleb ikka kõva häälega rääkida ja nii leidsidki oma tee minu juurde need preilid. Ja, kui juba toodi väikesed printsessid, siis tuleb kasutada võimalust ja jäädvustada ikka kuninganna ka 😉

Jekaterina

Seda kaunitari on minu piltidel juba nähtud ja küllap nähakse ka veel. Jekaterina on minu juurde toonud oma lapsi ja käinud korduvalt pildistamas ka täitsa ise. Oleme teinud niisama ilupilte ja buduaari ning seekord tuli ta sooviga jäädvustada oma super vormi ja painduvust. Läks muidugi nii nagu alati. Saime täidetud tema jaoks eesmärgi bodybalance piltide näol loojangu ajal, aga ma ei saanud ometi lasta raisku seda võimalust teha ka teisi pilte.

Sõprade põnnid…

Mul on koguaeg nii, et pilte valides keerleb mitu mõtet, mida tahaks blogis ka kirja panna, aga kui juba postitamiseks läheb, siis ei tundu ükski neist enam piisavalt huvitav. Nende piltidega seoses tahaks vist küll ainult ühte öelda… meie sõbrad oskavad teha ikka no üliägedaid lapsi 😀

Kelly & Co

Ükski fotograaf ei julge vist iialgi tunnistada, et ta ei saanud kliendiga hakkama. Minul oli küll selle noormehega kohtudes natukene tunne, et see päev on nüüd käes. Tunnistan ausalt ülesse, et mul ei ole üldiselt probleemi leida lastega ühine keel, aga sellel hurmuril oli sügavalt suva, kas ma üldse eksisteerin. Temal ei olnud vähimatki plaani minuga suhelda või minule naeratada. Temal jätkus silmi ainult oma imearmsa pere jaoks. Nüüd pilte vaadates ei saa ma isegi aru, et mille pärast ma nii väga muretsesin, naeratas ju küll, aga piltidelt ei paista ju välja tsirkus, mis minu selja taga käis.

Suurimad tänud noormehe vanematele, et jaksasite möllata ja minu töö sellega oluliselt kergemaks tegite!